Kui maja laes on juba kips, põrandad valatud ja köögimööbel paigas, on ventilatsioonitorustiku muutmine tavaliselt kallis ning ebamugav. Seepärast tuleb ventilatsiooniprojekt eramaja ehituseks teha samal ajal, kui pannakse paika maja ruumilahendus, konstruktsioonid ja muud tehnosüsteemid. Hästi koostatud projekt ei ole lihtsalt torude joonis. See on tööplaan, mille järgi jõuab värske õhk õigesse ruumi, väljatõmme eemaldab niiskuse ja lõhnad ning süsteem on hiljem võimalik mõõta, käivitada ja tasakaalustada.
Eramajas on ventilatsioonil otsene mõju sellele, kuidas kodus elada on. Liiga väike õhuvahetus tähendab niiskust, umbset magamistuba ja suuremat hallitusriski. Liiga suur või tasakaalustamata õhuvool toob kaasa müra, tuuletõmbuse ning asjatult suure energiakulu. Projekt aitab need vastuolud enne ehitust lahendada.
Paljudes majaprojektides on ventilatsiooniseadme jaoks ette nähtud koht, kuid torustiku tegelik teekond jääb lahendamata. See jätab ehitajale kohapeal palju otsuseid: kas toru mahub lae alla, millise läbimõõduga see valida, kuidas mööduda taladest ja kuhu paigutada jaotuskarbid. Kiirelt tehtud valikud võivad töötada, kuid sageli halvemini, lärmakamalt ja keerulisema hooldusega.
Projekti põhjal saab ventilatsiooni siduda elektri, veevarustuse, kanalisatsiooni, kütte ja jahutusega. Näiteks peab ventilatsiooniseade mahtuma tehnoruumi nii, et filtrite vahetamine ja seadme hooldus oleksid võimalikud. Samuti tuleb varakult läbi mõelda lae alanduste kõrgus, läbiviigud konstruktsioonidest, välisõhu- ja heitõhukanalite asukohad ning välisrestide paigutus.
Õigeaegne planeerimine aitab ka eelarvet kontrollida. Kui torustiku pikkused, ühendused, summutid, jaotuskarbid ja abimaterjalid on teada, saab pakkumine põhineda päris lahendusel, mitte ligikaudsel meetrite arvul. See vähendab ehituse ajal tekkivaid lisatöid ja materjalipuudujääke.
Ventilatsiooniprojekt algab maja plaanide ja ruumide kasutuse analüüsist. Oluline ei ole ainult ruutmeetrite arv. Magamistubade puhul mõjutab vajalikku õhuvoolu seal ööbivate inimeste arv, elutoas ruumi suurus ja kasutus ning niisketes ruumides duši, sauna, pesukuivatuse ja muu niiskuskoormuse olemasolu.
Projektis määratakse sissepuhke- ja väljatõmbeõhu punktid ning nende vajalikud õhuhulgad. Tavapäraselt tuuakse värske õhk elu- ja magamistubadesse. Väljatõmme paikneb köögis, pesuruumides, tualetis, garderoobis või majapidamisruumis. Õhk liigub puhtamatest ruumidest väljatõmbega ruumide suunas, mistõttu tuleb arvestada ka siseuste aluste vahede või ülekanderestidega.
Järgmine osa on torustiku kavandamine. Tööjoonisel on näha ventilatsiooniseadme asukoht, põhikanalite teed, jaotuskarbid, ruumidesse minevad harud, välisõhu- ja väljavisketoru ning ventilatsiooniklappide asukohad. Heas projektis on selgelt kirjas torude läbimõõdud, vajalikud ühendusdetailid ja läbiviigud. Paigaldajal ei pea olema vajadust lahendust ehitusplatsil välja mõelda.
Ventilatsiooni mõõdistamisel lähtutakse hoone, ruumide ja kasutuse eripärast ning kehtivatest nõuetest. Selle tulemus ei ole igas majas sama, isegi kui pindala on sarnane. Neljaliikmelise pere kodu, kus on kaks vannituba ja saun, vajab teistsugust lahendust kui samasuur maja, kus elab kaks inimest ning pesuruume on üks.
Õhuhulk mõjutab omakorda torude mõõtu, klappide seadistust, seadme valikut ja mürataset. Kui haru on liiga kitsas või õhutee põhjendamatult pikk ja käänuline, kasvab õhutakistus. Seade peab töötama suuremal võimsusel ning õhuvool võib hakata klappides või torudes kuuldavalt liikuma. Seetõttu ei saa torustikku valida ainult selle järgi, mis materjal parasjagu käepärast on.
Eramajade radiaalsete ventilatsioonisüsteemide puhul kasutatakse sageli Ø75 ja Ø90 plastventilatsioonitorustikku. Mõlemal mõõdul on oma koht. Ø75 toru on kompaktsem ning võib olla hea valik piiratud laekõrguse või väiksema õhuhulgaga harude korral. Ø90 toru võimaldab üldjuhul sama õhuhulga juures väiksemat õhukiirust ja väiksemat takistust, kuid vajab rohkem ruumi.
Õige valik sõltub ruumi õhuhulgast, toru pikkusest, paigaldusteest, jaotuskarbi lahendusest ja soovitud müratasemest. Mõnes majas kasutatakse üht mõõtu läbivalt, teises on põhjendatud eri läbimõõtude kombineerimine. Oluline on, et valik oleks projektis arvutatud, mitte tehtud üksnes hinna või harjumuse järgi.
Torude kõrval on sama tähtsad jaotuskarbid, adapterid, tihendid, kinnitusvahendid ning isolatsioon. Isegi kvaliteetne ventilatsiooniseade ei kompenseeri lekkivat ühendust, valesti paigaldatud kondensaadikaitset või läbimõtlemata välisõhukanalit. Tervik toimib siis, kui kõik osad sobivad kokku ja on paigaldatud õigesti.
Ventilatsiooniseade vajab ligipääsu, kondensaadi ärajuhtimist ja ruumi ühenduste jaoks. Tehnoruum on sageli praktiline valik, kuid alati tuleb kontrollida, kas seadme ees jääb piisavalt hooldusruumi ning kas kanalid saavad väljuda ilma liigsete painete ja ristumisteta. Pööningule paigutamine võib vabastada siseruumi, kuid seab suuremad nõuded külmas alas paiknevate kanalite soojustamisele ja hoolduse korraldamisele.
Välisõhu sisselaske ja väljaviske asukohti ei tohiks valida ainult fassaadi välimuse järgi. Need tuleb paigutada nii, et väljavisatav õhk ei satuks tagasi värske õhu sisselaskesse ning et restid ei häiriks terrassi, magamistoa aknaid või naaberkinnistut. Arvesse tuleb võtta ka katusekuju, räästaid, lume kogunemist ja tulevasi välialasid.
Torustiku marsruut peaks olema võimalikult sirge ja loogiline. See ei tähenda, et iga toru peab olema kõige lühemat teed pidi, sest vahel on konstruktsioonide, tuleohutuse või teiste tehnosüsteemide tõttu vaja teha kompromiss. Eesmärk on vältida põhjendamatuid pöördeid, kokkusurutud torusid ja olukordi, kus ventilatsioonikanal jääb hiljem ligipääsmatult konstruktsiooni sisse.
Projektist on kõige rohkem kasu siis, kui sellele järgneb kontrollitud paigaldus. Torud tuleb paigaldada puhtalt, otsad ehitustööde ajaks sulgeda ning ühendused teha tihedalt. Tolm ja ehituspraht ventilatsioonikanalis jäävad muidu süsteemi tööle kaasa ning jõuavad esimestel kasutuskuudel filtritesse ja ruumiõhku.
Klappide asukohad tuleb hoida vastavuses tööjoonisega. Klappi ei ole mõistlik nihutada lihtsalt sellepärast, et valgusti või laetala on ees, ilma et muutuse mõju õhu liikumisele üle kontrollitaks. Sama kehtib jaotuskarpide ning ventilatsiooniseadme ühenduste kohta.
Pärast paigaldust tuleb süsteem käivitada ja tasakaalustada. Selle käigus mõõdetakse tegelikud õhuhulgad ning seadistatakse klapid ja seade projektis määratud väärtustele. Tasakaalustamine on vajalik, sest isegi korrektselt paigaldatud süsteemis mõjutavad tulemust kanalite tegelikud pikkused, ühendused ja hoone eripärad. Ilma mõõtmise ja seadistamiseta jääb ventilatsioon vaid oletuslikult toimima.
Tehniliselt teadlik isepaigaldaja võib projekti alusel torustiku ise paigaldada. Sellisel juhul on oluline saada kätte selged tööjoonised, täielik materjalide nimekiri ja nõu keerukamate sõlmede kohta. Nii on lihtsam tellida õiged Ø75 või Ø90 torud, jaotuskarbid, adapterid ja abimaterjalid korraga ning vältida töö seiskumist puuduva detaili tõttu.
Võtmed kätte lahendus sobib majaomanikule, kes ei soovi koordineerida eraldi projekteerijat, materjalimüüjat, paigaldajat ja käivitajat. Ühe vastutava partneri kaudu saab siduda maja plaanide analüüsi, projektipõhise pakkumise, materjalide tarne, paigalduse, kasutuselevõtu ja tasakaalustamise. Tuulari tööprotsess lähtub just sellest tervikust, et projekteeritud lahendus jõuaks ka päriselt õigesti paigaldatud ja seadistatud süsteemini.
Kõige parem aeg ventilatsiooni otsuseid teha on enne laekonstruktsioonide sulgemist, mitte siis, kui sisetööd on juba alanud. Saada maja põhi- ja korruseplaanid ventilatsioonispetsialistile ning lase torustiku teekond, seadme koht ja materjalid läbi mõelda enne, kui ükski läbiviik jäädavalt kinni ehitatakse.