Ventilatsiooni jaotuskastide valimine ei ole detail, mida tasub jätta materjalide tellimise viimaseks etapiks. Jaotuskast määrab, kuidas õhk jõuab ventilatsiooniseadmest tubadesse ja tagasi, kui palju ühendusi tuleb teha ning kui hästi on süsteemi hiljem võimalik seadistada. Eramajas mõjutab õige valik korraga sisekliimat, paigalduse sujuvust, laekonstruktsioonide ruumivajadust ja lõpptulemust pärast tasakaalustamist.
Jaotuskast on ventilatsioonisüsteemi sõlmpunkt. Selle kaudu jagatakse ventilatsiooniseadme sissepuhkeõhk eri ruumidesse või kogutakse väljatõmbeõhk köögist, pesuruumidest, WC-dest ja garderoobidest tagasi seadmesse. Tavapärases eramaja lahenduses ühendatakse jaotuskasti külge painduvad plastventilatsioonitorud, enamasti Ø75 või Ø90 mõõdus.
Selline radiaalne lahendus erineb harutorustikust, kus üks suurem kanal hargneb järjest väiksemateks harudeks. Radiaalsüsteemis saab iga ruum või ventilatsioonipunkt omaette toru või torud. See teeb õhuhulkade reguleerimise täpsemaks ning vähendab olukordi, kus ühe ruumi seadistus hakkab teise ruumi õhuvahetust oluliselt mõjutama.
Jaotuskast ei ole siiski universaalne toode. Sobiv kast sõltub ventilatsiooniprojektist, valitud torumõõdust, vajalike ühenduste arvust, seadme õhuhulgast ja sellest, kuhu süsteem maja konstruktsioonis ära mahub. Seepärast on mõistlik valida jaotuskast koos kogu torustiku lahendusega, mitte ainult ruumide arvu järgi.
Levinud viga on valida kast põhimõttel, et majas on näiteks kaheksa sissepuhke- ja kuus väljatõmbepunkti, järelikult on vaja täpselt nii mitme ühendusega kasti. Ühenduste arv on oluline, kuid see ei näita veel, kas süsteem suudab vajalikku õhuhulka väikese rõhukao ja mõistliku müratasemega transportida.
Ventilatsiooniprojektis määratakse igale ruumile vajalik õhuhulk. Magamistoas võib piisata ühest väljatõmbe- või sissepuhkeharust, suuremas elutoas võib vaja minna mitut punkti ja seega ka mitut eraldi toru. Pesuruumide, köögi ja sauna väljatõmbe vajadus on omakorda erinev. Jaotuskasti põhiliitmiku ning toruühenduste läbilaskevõime peab nende õhuhulkadega sobima.
Kui õhk surutakse liiga väikese kasti või väheste ühenduste kaudu, kasvab õhu kiirus. Tulemuseks võib olla suurem rõhukadu, kuuldav õhuvoolu müra ja ventilatsiooniseadme suurem energiakulu. Liiga suur lahendus ei ole automaatselt parem, sest see võib võtta põhjendamatult palju ruumi ning suurendada materjali- ja paigalduskulu. Õige mõõt tuleb projekti arvutusest.
Tasakaalustatud soojustagastusega ventilatsioonisüsteemis kasutatakse eraldi sissepuhke- ja väljatõmbekasti. Sissepuhkekast jagab filtreeritud ja soojusvahetist läbinud õhu eluruumidesse, näiteks magamistubadesse, elutuppa ja kabinetti. Väljatõmbekast kogub niiskema ja lõhnastunud õhu märgruumidest ning köögist.
Kaste ei tohi omavahel asendada ega ühendada nii, et õhuvoolud saaksid seguneda. Lisaks tuleb arvestada, et köögikubu lahendus võib erineda tavalisest väljatõmbeventilatsioonist. Paljudes eramajades ei juhita kubu rasvast õhku läbi soojustagastiga ventilatsiooniseadme, vaid sellele kavandatakse eraldi lahendus. See tuleb paika panna enne jaotuskastide ning torustiku tellimist.
Tuulari plastventilatsiooni lahendustes kasutatakse peamiselt Ø75 ja Ø90 torustikku. Mõlemal mõõdul on oma koht ning valik ei peaks lähtuma ainult sellest, kumb komponent tundub esmapilgul soodsam või lihtsam paigaldada.
Ø75 toru sobib hästi paljudesse tavapärastesse eramajadesse, sest seda on lihtne paigutada vahelae, ripplae või tehniliste šahtide sisse. Väiksema toru puhul kasutatakse suurema õhuhulga saavutamiseks sageli rohkem paralleelseid harusid. Näiteks suure elutoa sissepuhke jaoks võib projekt ette näha kaks või enam toru.
Ø90 toru võimaldab ühe haruga üldjuhul suuremat õhuhulka väiksema õhukiiruse juures. Seda võib eelistada ruumides või trassidel, kus õhuhulk on suurem, torude arv tuleb hoida väiksem või on eesmärk vähendada rõhukadu. Samas vajab Ø90 toru rohkem paigaldusruumi ning ka jaotuskast, läbiviigud ja adapterid peavad valitud mõõduga kokku sobima.
Oluline on vältida juhuslikku mõõtude segamist. Kui süsteemis kasutatakse nii Ø75 kui ka Ø90 toru, peab üleminek olema projektis selgelt määratud ja tehtud sobivate adapteritega. Iga põhjendamatu kitsendus, järsk üleminek või kehvasti tihendatud liide võib kasvatada takistust ja põhjustada õhuleket.
Jaotuskastide paigutus mõjutab kogu paigaldust rohkem, kui maja plaanilt esialgu paistab. Kast peab mahtuma tehnoruumi, ripplae kohale, vahelae konstruktsiooni või muusse kavandatud tsooni nii, et põhikanalite ühendamine, torude väljaviik ja hilisem hooldus oleksid võimalikud.
Kõige praktilisem asukoht on sageli ventilatsiooniseadme lähedal. Nii jäävad seadme ja jaotuskastide vahelised põhikanalid lühemaks ning süsteem on lihtsamini jälgitav. Iga maja on siiski erinev. Ühekorruselises majas võib kastide paigutus sõltuda sellest, kas laes on piisavalt ruumi. Kahekorruselises majas tuleb arvestada läbiviikude, kandvate konstruktsioonide ja korrustevaheliste trassidega.
Kasti ei tasu peita kohta, kuhu ei pääse ligi isegi siis, kui tulevikus on vaja ühendust kontrollida või süsteemi ümber ehitada. Tavapärane ventilatsioonitorustik ei vaja igapäevast sekkumist, kuid läbimõeldud ligipääs annab kindluse ning lihtsustab hooldust. Ka kondensaadi riskiga külmade tsoonide läbimist tuleb vältida või lahendada see nõuetekohase soojustusega.
Radiaalsüsteemi tugevus on selge torude loogika: jaotuskastist läheb iga haru võimalikult otse oma ventilatsioonipunkti. Praktikas tuleb teha pöördeid ja mööduda konstruktsioonidest, kuid eesmärk peaks olema hoida trassid lühikesed ning tarbetute painete arv väike.
Pikk või keeruline haru ei tähenda, et süsteem ei võiks toimida. See tähendab, et projektis tuleb selle mõju rõhukaole arvesse võtta ning vajadusel valida suurem toru, teine paigutus või lisaharu. Eriti tähelepanelik tasub olla kaugemate magamistubade ja maja teises otsas asuvate märgruumide puhul. Kui kõik torud on valitud ühesuguse pikkuse eeldusel, võib tasakaalustamine hiljem muutuda põhjendamatult keeruliseks.
Ventilatsioonisüsteem töötab aastaid. Seetõttu ei piisa sellest, et toru lihtsalt mahub ühendusse. Jaotuskasti ühendused, tihendid, korgid ja adapterid peavad moodustama õhutiheda terviku. Õhuleke vähendab projekteeritud õhuhulka, muudab süsteemi seadistamise ebatäpsemaks ja võib tuua kaasa müra.
Paigalduse ajal tuleb torude otsad hoida puhtad ja suletud. Ehitustolm, krohvipuru või saepuru ei kuulu ventilatsioonikanalisse ega jaotuskasti. Kui süsteem paigaldatakse ehituse varases faasis, tuleb avad kaitsta kuni ventilatsiooniseadme käivitamise ja lõppviimistluseni. See on lihtne töövõte, mis aitab säilitada puhta sisekliima ka pärast maja valmimist.
Materjalivalikul tasub eelistada ventilatsiooniks mõeldud sileda sisepinnaga plastkomponente. Sile pind vähendab mustuse kinnitumise võimalust ja aitab hoida rõhukadu kontrolli all. Samuti peab komponentide süsteem omavahel sobima - toru, jaotuskast, tihend, adapter ja ventiili ühendus ei tohiks olla juhuslikult kokku pandud eri lahendustest.
Jaotuskast on küll torustiku keskne osa, kuid selle tegelik tulemus selgub alles siis, kui süsteem on käivitatud ja tasakaalustatud. Ventiilide seadistusega määratakse, kui palju õhku igast punktist sisse puhutakse või välja tõmmatakse. Kui torustik ja jaotuskastid on õigesti dimensioneeritud, saab vajalikud õhuhulgad saavutada ilma ventiile äärmuslikult kinni keeramata või täielikult avamata.
Tasakaalustamine ei ole viimane vormistuslik etapp. See kinnitab, kas projekt, materjalid ja paigaldus töötavad ühe süsteemina. Valesti valitud jaotuskast võib muuta selle töö aeganõudvaks või piirata tulemust ka siis, kui ventilatsiooniseade on kvaliteetne.
Isepaigaldaja jaoks tähendab see, et enne ostu tasub üle kontrollida ruumide õhuhulgad, torude läbimõõdud, ühenduste arv, kastide asukohad ja põhikanalite mõõdud. Võtmed kätte lahenduse puhul saab need otsused siduda üheks tööprotsessiks: maja plaanide analüüs, ventilatsiooniprojekt, tööjoonised, materjalid, paigaldus, käivitamine ja tasakaalustamine.
Kui maja plaan on olemas, tasub see saata ventilatsioonispetsialistile enne lagede sulgemist ja materjalide tellimist. Hästi valitud jaotuskast ei paista valminud kodus enamasti välja, kuid selle mõju on igas ruumis tuntav: värskem õhk, rahulikum tööheli ja süsteem, mida ei pea hiljem ümber tegema.