Kui maja laed on juba kinni ja põrandad valatud, on ventilatsioonisüsteemi parandamine kulukas ning sageli tähendab see kompromisse. Seepärast tuleb ventilatsioonitorud valida koos maja plaani, ruumide kasutuse ja ventilatsiooniseadme õhuhulkadega, mitte ainult riiulilt sobiva läbimõõdu järgi. Hästi kavandatud torustik aitab tuua magamistubadesse värske õhu, juhtida niiskuse välja pesuruumidest ning hoida süsteemi vaikse ja energiatõhusana.
Eramaja sundventilatsioonis ei ole torustik pelgalt ühendus ventilatsiooniseadme ja ruumi vahel. Torude mõõt, teekond, ühendused ning paigalduse puhtus mõjutavad otseselt õhuvoolu, rõhukadu, müra ja hilisemat hooldusvajadust. Õige lahendus sünnib projektist, kus iga ruumi vajalik õhuhulk ja iga torulõik on põhjendatud.
Ventilatsiooniseade võib olla väga hea, kuid valesti dimensioneeritud või ebamõistlikult paigaldatud torustik piirab selle tegelikku võimekust. Liiga väikese ristlõikega torus kasvab õhu kiirus. See tähendab suuremat rõhukadu, võimalikku õhuvoolu müra ning suuremat elektrikulu, sest seade peab soovitud õhuhulga saavutamiseks tugevamalt töötama.
Teine äärmus on torustik, mis on lihtsalt igaks juhuks liiga suur. See võib võtta rohkem ruumi laes või konstruktsioonides, tõsta materjali- ja paigalduskulu ning muuta läbiviikude lahendamise keerulisemaks. Õige läbimõõt ei ole seega suurim võimalik toru, vaid konkreetse õhuhulga, paigaldusruumi ja süsteemi ülesehituse jaoks sobiv valik.
Projekteerimisel vaadatakse tavaliselt üle köögi, pesuruumide, WC-de, garderoobide ja tehnoruumi väljatõmbevajadus ning magamis-, elu- ja tööruumide sissepuhkevajadus. Samuti loeb see, kust õhk ruumide vahel liigub. Kui ülekandeõhk ei pääse näiteks magamistoast koridori ja sealt väljatõmberuumi, ei tööta tervik nii, nagu ette nähtud.
Eramajade jaotussüsteemides kasutatakse sageli paindumatuid plasttorusid läbimõõduga Ø75 ja Ø90. Mõlemad on mõeldud eelkõige ventilatsiooniseadmest jaotuskastide kaudu ruumidesse viidavateks harudeks. Valik sõltub vajalikust õhuhulgast, toru pikkusest, pöörangute arvust ja ruumi kasutusest.
Ø75 toru sobib paljudes majades üksikute sissepuhke- või väljatõmbepunktide teenindamiseks. Selle eelis on kompaktsem mõõt, mis aitab toru paigutada ripplakke, vahelagedesse või konstruktsioonikihtidesse, kus ruumi on vähe. Kui ruumi vajalik õhuhulk on suurem, võib sama ruumi juurde kavandada kaks toru. Nii väheneb õhu kiirus ja süsteem püsib vaiksem.
Ø90 toru annab suurema läbilaskevõime ning võib olla otstarbekas pikemate trasside või suurema õhuhulgaga ruumide puhul. Samas vajab see rohkem paigaldusruumi ja suurema läbiviigu tegemist. Ainult toru läbimõõdu järgi ei saa otsustada, kumb on parem. Näiteks lühike ja sirge Ø75 trass võib toimida suurepäraselt, kuid mitme pöördega pikk haru vajab sama õhuhulga juures teistsugust lahendust.
Jaotuskastid on selle süsteemi keskne osa. Nende abil juhitakse õhk põhikanalist eraldi harudesse ning iga ruumi õhuvoolu saab täpsemalt juhtida. Kui üks haru teenindab üht ventilatsioonipunkti, on süsteemi tasakaalustamine hiljem selgem ja ruumide õhuhulkade muutmine paremini hallatav.
Toru valik ei tohiks lähtuda ainult sellest, mis mahub kõige lihtsamalt lae vahele. Arvesse tuleb võtta ventilatsiooniseadme tootlikkust, ruumide projekteeritud õhuhulki, torude kogupikkust, ühenduste arvu ja paigaldusvõimalusi. Ka ventiilide asukoht mõjutab tulemust: valesti paigutatud sissepuhkeventiil võib tekitada tuuletõmbuse isegi siis, kui toru läbimõõt on õige.
Köök vajab eraldi tähelepanu. Üldventilatsiooni väljatõmme ja pliidikubu lahendus ei ole alati üks ja sama süsteem. Pliidikubu ühendamine ventilatsiooniseadme tavapärasesse väljatõmbekanali võib rikkuda õhutasakaalu või tuua kaasa rasva kogunemise torustikku. Köögi lahendus tuleb otsustada projekti faasis koos seadme, kubu ja väljatõmbe vajadusega.
Hea materjal ei kompenseeri lohakat paigaldust. Torud tuleb vedada võimalikult sirgelt ja läbimõeldult, vältides põhjendamatuid pöördeid, muljumisi ning järske üleminekuid. Iga takistus torustikus suurendab rõhukadu. Kui selliseid kohti koguneb palju, võib süsteem muutuda kuuldavaks või vajada seadme suuremat töökiirust.
Plastventilatsiooni torustiku tugevus on sile sisepind ja kontrollitud ühendatavus. Sile toru aitab õhul liikuda väiksema takistusega ning vähendab mustuse kinnitumise võimalust. Ühenduskohad peavad olema tihedad, et õhk ei lekiks konstruktsioonidesse ega võtaks ette planeerimata teed. Paigalduses kasutatakse selleks sobivaid adaptereid, tihendeid ja abimaterjale.
Torustik tuleb kaitsta ka ehitustolmu eest. Avatud otsad tuleb paigaldustööde ajal sulgeda ning süsteem hoida puhas kuni kasutuselevõtuni. Vastasel juhul jõuavad kipsitolm, saepuru ja muu ehituspraht kanalitesse juba enne seda, kui pere majja kolib. Hilisem puhastus on võimalik, kuid lihtsam ja mõistlikum on mustuse sattumist ennetada.
Erilist tähelepanu vajavad läbiviigud õhutihedast kihist. Kui aurutõkke või muu õhutõkkekihi läbiviik jääb tihendamata, võib niiske siseõhk liikuda konstruktsiooni. See ei ole ainult ventilatsiooni küsimus, vaid kogu maja ehitusfüüsika küsimus. Läbiviigud tuleb lahendada kooskõlas maja konstruktsioonide ja ülejäänud õhutiheduse töödega.
Tehniliselt teadlik isepaigaldaja saab palju töid ise teha, eriti kui olemas on täpne ventilatsiooniprojekt, tööjoonised ja õigesti komplekteeritud materjalid. Sellisel juhul on võimalik torude teekonnad enne lagede sulgemist üle kontrollida, järgida etteantud läbimõõte ning kasutada õigeid ühendusdetaile. Suurim risk ei ole tavaliselt toru paika asetamine, vaid lahenduse muutmine kohapeal ilma õhuhulkade ja rõhukadude mõju hindamata.
Võtmed kätte lahendus sobib majaomanikule, kes soovib ühelt partnerilt projekti, materjale, paigaldust ja süsteemi kasutuselevõttu. See vähendab olukordi, kus projekteerija, materjalimüüja ja paigaldaja käsitlevad sama probleemi eri vaatenurgast. Tuulari tööprotsess algab maja plaanide analüüsist ning jätkub tööjooniste, materjalide tarne, paigalduse, käivitamise ja tasakaalustamisega.
Mõlema valiku puhul ei tohiks viimast etappi vahele jätta. Tasakaalustamisel mõõdetakse tegelikud õhuhulgad ja reguleeritakse süsteem projektijärgseks. Ilma selleta võib üks magamistuba saada liiga palju õhku, teine liiga vähe ning pesuruumide väljatõmme jääda nõrgaks. Ventilatsiooniseadme ekraanil nähtav õhuhulk ei kinnita veel, et õhk jaotub ruumides õigesti.
Kõige sagedasem probleem on ventilatsiooni jätmine liiga hilisesse ehitusetappi. Kui laekõrgused, talad, valgustid ja tehnosüsteemid on juba paigas, hakkavad torud võistlema ülejäänud konstruktsioonidega. Tulemuseks võivad olla liiga pikad trassid, liigsed pöörded või soovitud laekõrgusest loobumine.
Teine levinud viga on komponentide juhuslik kokkusobitamine. Torud, jaotuskastid, adapterid ja ventiiliühendused peavad moodustama toimiva terviku. Eri mõõtude ühendamine on võimalik, kuid iga üleminek tuleb teha põhjusega ning õigete detailidega. Ajutine lahendus ehitusplatsil kipub jääma püsivaks lahenduseks majas.
Samuti tasub vältida eeldust, et ventilatsioon toimib ühtemoodi igas majas. Ka samasuurused hooned võivad erineda ruumijaotuse, elanike arvu, kütteviisi, sauna, köögi kasutuse ja arhitektuuri tõttu. Seetõttu annab maja plaanide põhjal koostatud lahendus oluliselt kindlama tulemuse kui üldine materjalinimekiri.
Enne torude tellimist saatke maja põhi- ja lõikeplaanid ülevaatamiseks. Nii saab ventilatsioon paika enne, kui konstruktsioonid valikuid piirama hakkavad, ning kodu saab õhuvahetuse, mida ei pea hiljem kompromissidega parandama.